Asiantuntijoiden kirjoituksia ajankohtaisista kielikysymyksistä. Laaja blogi- ja kolumniarkisto.

Eesti käändekirjelduse muutumine 19. sajandil

ANNIKA KILGI, Tallinnan yliopisto
Vanhan kirjakielen päivät 6.–7.9.2007

17.–18. sajandil ilmunud eesti keele grammatikates kasutati tollases Euroopas iseenesestmõistetavat ladina keeleõpetuse raamistikku. 19. sajandi algul hakati  senise kirjeldusviisi sobivuse üle arutlema ning pakkuma uusi käsitlusvõimalusi. Kõige elavama mõttevahetuse aineks said käänded: pakuti uusi käändeid ja nende nimetusi ning mõtiskleti käände olemusest.

Kuni 19. sajandi alguseni öeldi eesti keeles olevat samad käänded mis ladina keeles. Oli väikesi erinevusi, nt Gutslaff loobus ablatiivist ja vokatiivist ning võttis kasutusele rektiivi; Stahl ja Göseken nimetasid alalütleva vormi ainsuse daativiks ja alaleütleva vormi mitmuse daativiks; Hornungi ablatiiv hõlmas rohkem vorme kui teistel. Neid käändsõnavorme, mis ei vastanud tähenduselt ladina käänetele, kirjeldati käändsõna ja enkliitiku, konjunktsiooni või prepositsiooni ühendina.

19. sajandi algul aga rõhutasid Knüpffer, Heller ja Peterson, et tegelikult on käändeparadigmasse hõlmatud ja sealt välja jäänud vormid võrdväärsed. Nende käsitlused olid erinevad, näiteks Knüpfferi järgi olid kõik käändevormid peale nimetava omastava variandid, Heller jälle ei pidanud tõelisteks kääneteks rajavat, olevat, ilma- ja kaasaütlevat, mille puhul on täiendi  ühildumine vaid osaline.

19. sajandil pakuti mitmesuguseid uusi võimalusi ka abstraktsete käänete käsitlemiseks.  Märgati, et ladina keele süntaktilisi suhteid väljendavad käänded nominatiiv, genitiiv ja akusatiiv pole üksüheses vastavuses eesti keele nimetava, omastava ja osastava vormiga, ning pakuti erinevaid lahendusi. Heller ja temale toetuv Ahrens lähtusid käänete määratlemisel vormist ning nimetasid lihtsalt käändevormid ümber definitiiviks, relatiiviks ja indefinitiiviks. Knüpffer ja Faehlmann seevastu lähtusid tähendusest ning samal käändel võis olla nii määratud kui ka määramata variant. Määratus eristas neil ka erinevaid mitmusevorme, nimelt oli de-mitmus definiitne ning vokaalmitmus indefiniitne.

19. sajandil pakuti mitmesuguseid uusi käändetermineid. Enamik tänini eesti keele kirjelduses kasutusel olevaid käändenimetusi on samad mis Ahrensi grammatikas (1843), temale omakorda oli selles osas eeskujuks Renvalli soome keele grammatika. Kaks aastakümmet varem alanud käändediskussiooni algatajaks oli samuti olnud soome grammatika, nimelt 1816. aastal ajakirjas „Beiträge“ avaldatud Juhani Strahlmanni trükiootel soome keele grammatika noomenipeatükk.

Kirjandus

Ahrens, Eduard. 1843. Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Erster Theil: Formenlehre. Reval: Heinrich Laakmann.

Faehlmann, F[riedrich] R[obert]. 1844. Ueber die Declination der estnischen Nomina. –  Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Ersten Bandes drittes Heft.  Dorpat: in Comission bei E. I. Karow. Leipzig: in Commission bei C. F. Köhler, lk 17–61.

Faehlmann, F[riedrich] R[obert]. 1846. Nachtrag zur Declinationslehre. – Verhand¬lungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat. Ersten Bandes viertes Heft. Dorpat: in Comission bei E. I. Karow. Leipzig: in Commission bei C. F. Köhler, lk 19–33.

Gutslaff 1648 = Gutslaff, Johannes. 1998. Observationes Grammaticae circa linguam  Esthonicam.  Grammatilisi vaatlusi eesti keelest. Toim. Marju Lepajõe, Jaak Peebo. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 10. Tartu.

Göseken, Heinrich. 1660. Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen  Sprache, Bestehend nicht alleine in etlichen praeceptis und observatio¬nibus, Sondern auch In Verdolmetschung vieler Teutschen Wörter. Reval: Adolph Simon.

Heller, Friedrich. 1822. Versuch über das Wesen und Gebrauch der ehstn. Casen, besonders des  sogenannten Nominativs, Genitivs und Accusativs. – Beiträge XV, lk 1–42.

Heller, Friedrich. 1823. Nachtrag zu dem Versuche über das Wesen und den Gebrauch der ehstn.  Casen, im 15ten Hft. dieser Beiträge. – Beiträge XVI, lk 1–27.

Hornung, Johann. [1693]. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicua tamen methodo ad Dialectum  Revaliensem. Riga : Literis Joh. Georg Wilck.

Knüpffer, A[rnold] F[riedrich] J[ohann]. 1817. Bemerkungen über die Declinations- und Casusformen der Ehstnischen Sprache. Reval: gedruckt bey Johann Hermann Gressel.

Knüpffer, A[rnold Friedrich Johann]. 1821. Ueber das Suffix oder die Casus-Endung: na.– Beiträge XIII, lk 122–127.

Peterson, K[ristjan] J[aak]. 1818. Syntaktische Regeln. Ueber den Gebrauch des Nom. Gen. und  Acc. bei einem Verb. Act. Ueber den Gebrauch der beiden Ablative im Ehstnischen. – Beiträge nr 12, 145–149.

Renvall, Gustaf. 1840. Finsk Språklära. Åbo.

Stahl, Heinrich. 1637. Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen. Revall: Druckts Chr. Reusner der älter.

Strahlmann, Johann. 1816. Bruchstück aus einer neuen finnischen Grammatik. – Beiträge IV, lk 80–95.

[Thor Helle, Anton.] 1732. Kurtzgefaßte Anweisung Zur Ehstnischen Sprache, in welcher mitgetheilet werden I. Eine GRAMMATICA. II. Ein VOCABULARIUM. III. PROVERBIA. IV. AENIGMATA. V. COLLOQUIA. Halle: Gedruckt bey Stephan Orban.